Eesti keeles   In English  
Veljo Tormise loeng "Tegelik regilaulmine"

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia videokogus on võimalik kuulata-vaadata Veljo Tormise loengut "Tegelik regilaulmine", mille autor pidas Tallinnas EMTA-a auditooriumis 7. aprillil 2005. aastal.

Veljo Tormis. Foto © Tõnu Tormis
Loeng jaguneb sisuliselt kaheks suuremaks osaks:


1. Makrotasand - vaata siit
2. Mikrotasand - vaata siit


Soovitame!


* * *


Pakun siinkohal lugemiseks Veljo Tormise mõtted, mis väga selgesti haakuvad ka rahvapärase pillimuusika teemaga - kas ja kui palju sedagi arendada?


Kas ja kuidas regilaulu “arendada”?
Veljo Tormise 5. loeng Heino Elleri nim. Tartu Muusikakoolis, 08.02.2008

"Olles ära kuulanud minu heietused eelmisel neljal loengul võib teil jääda mulje, et olen tulnud teie ette väljakujunenud seisukohtade ja valmismõeldud õpetustega. Nii see küll ei ole. Pigem soovin koos teiega mõtelda ja arutada meie vanima kultuuripärandi saatuse üle. Iseenda jaoks on mul küll olemas oma eelistused, nagu arvatavasti igal inimesel. Aga ega needki pole kivistunud. Pähe on tulnud igasuguseid mõtteid seoses pärimusega. “Pähetulnud pärimusmõtted!”

Olete vist tähele pannud, et ma ei kipu rahvalaulikuks, praktiliseks pärimuse viljelejaks ja edasikandjaks, ammugi siis edasiarendajaks. Pigem hoolitsen selle eest, et pärimus esmalt jõuaks meieni ja jääks meiega oma juba väljakujunenud kunstiväärtuslikus vormis. Uus Regilaulikki on selle tõenduseks.

On korduvalt küsitud – kas regilaul elab või on surnud? Mida siin küsida, selge on ju et kirjalikult fikseeritud tekst pole enam suuline pärimus vaid on kirjalik kultuur. Keegi ei õpi regilaulu enam kuuldeliselt oma ema või vanaema suust. Elavat laulu pole. On ta siis surnud?

Mida siis arendada? Jah, miks mitte arendada seda kirjalikku, õigemini kirjanduslikku regilaulu, nagu seda on teinud August Annist või Villem Ridala? Jah, miks mitte arendada ka koorilaulu või kantaadina lauldavat regilaulu, nagu on teinud Kreek ja Tormis? Võtke mu juttu eneseõigustusena, kui soovite.

Jätame täna siin kõrvale Setu traditsiooni jätkumise, mis on muutumas kaheldavaks, seoses setu “performansitega” maailmalavadel. Kaheldavaks juba on muutunud Kihnu kultuuri autentsus, mida ammu juhendavad linnasaksad (olen täheldanud seal regilaululisi leelotusi, mis on ilmselt “liinast toodu”). Meil on siiski olemas üksikuid fenomene, kes lasevad veel aimu saada ehtsast traditsioonist. Õieti, on üksainus selline – Lauri Õunapuu. Mul on tõeline heameel, et siinselgi festivalil saame tema aurast osa.

Ma ei oska öelda, mis peaks saama regilauluõpetusest koolides. On ju tore, kui ilmneb laste loomingulisus ja selle aluseks pakutakse regilaulu. Küsimus on: kuivõrd on selleks ette valmistatud juhendajad? Millel baseerub nende väljaõpe?

Vähe on ju sellest, kui seatakse ritta algriimilised kahe- ja neljasilbilised sõnad ja mõne verbi lõppu lisatakse sufiks “-maie”. Tulemus on õige lahja. Eklektiline tundub tulevat vabariigi juubeli-regilaul Rakveres, selle mentaliteet on vist rohkem Kreutzwaldi-aegne. Vähesest aluskultuurist, annab märku niinimetatud “rahvamuusika töötlemine” Põlva ja Väätsa festivalidel. Iseenesest kiiduväärsed ja toredad ettevõtmised kasvatuslikust seisukohast! Juhendajatele aga oleks stiiliõpetust vaja, palju laiemas mastaabis ja palju varem, enne juhendamaasumist.

Mitte töötlemisest ja edasiarendamisest ei tunne regilaul puudust, vaid lugupidamisest ja materjali tundmisest. Töötlemise tulemuseks on enamasti regilaulu enda lagunemine. Põhimõte – igaüks laulab, kuidas soovib, ei anna resultaati.

Soovitakse seda, mida on õpetatud või harjutatud soovima. Laulus otsitakse “storyt” või mingit ebamäärast “väge”. Selle asemel tuleks laulu tehnoloogiat õppida. Kui soovitakse regilaulu kasutada suhtlemisvahendina, tuleks suhtlemiskeel kõigepealt ära õppida. Lugupidamisest algallikate vastu, suulise pärimuse vastu.

Praeguses pärimusmuusika tarbepraktikas kehtib tendents – kes aga regilaulust või rahvakoraalist mingi otsa on kätte saanud, kipub seda kohe oma äranägemise järgi muutma, töötlema, arendama, see on – lagundama. Tahetakse selle abil kohe publikuga suhelda. See on muidugi igasuguse kunsti mõte ja eesmärk. Kuid esimene aste võiks olla restaureerimine professionaalsel tasemel. Õige oleks enne alg-pärimust korralikult tundma õppida. Olgu regilaulu või rahvakoraali.

Minu arvates on midagi eetiliselt viltu, kui deklareeritakse, et näete, meie eesmärgiks pole sugugi rahvalaulu autentne esitamine (seda otse häbenetakse). Eesmärgiks näikse olevat mingi oma nägemuse või vaimsuse demonstreerimine. Regilaulu kaudu on taotletud isiklikku populaarsust ja edu, muutes selle popmuusika alaliigiks.

Ärgem siiski tehkem regilaulust kupleelaulu või tšastuškat või räppi. Laulgem seda kui rituaali, mis on meile esivanemate poolt pärandatud. Suulise kultuuri mehhanism ja põhiprintsiip on kordus, mitte aga improvisatsioon. Improvisatsioon võib küll olla loomingulise alge väljundiks. Kuid ta võib lõhkuda süsteemi. Pange tähele: süsteem on kordus: häälikukordus (e. alliteratsioon), värsikordus (e. eeslaulja ja koor), mõttekordus (e. parallelism), korduslaul, kalendritsükli kordus. Kordamine kui info säilitamise ja edasiandmise moodus ja vorm. Kirjatähed ja noodimärgid on aegade jooksul paljutki sellest vanast vormist lõhkunud. Kuidas?

Esiteks. Tekstide üleskirjutamisel värsiridu ei korrata, nagu see nende tegelikul kõlamisel toimub. Üleskirjutatu näeb välja värsitulbana, luues vale ettekujutuse laulu kulgemisest. Üleskirjutatut loetakse värssi kordamata. Sellega on üks regilaulu nurgakivi alt ära löödud. Tulemus on lonkav, “puujalaga” regilaul. Jah, ka laulmisel võidakse värsse mitte korrata, aga see on erand reeglist, mida oleme siin juba käsitlenud.

Teiseks. Noodid on leiutatud euroopa muusika üleskirjutamiseks. Noote õpitakse Mozarti järgi. Nende nootidega hakatakse ka regilaulu “mozarti moodi” üles kirjutama ja laulma.

Kolmandaks. Tänapäeval ollakse kirjakeelsest kõnerütmist niivõrd kammitsetud, et see segab ja moonutab laulurütmi. Poplauludes laiutav vaba kõnerütm tungib ka regilaulu.

/...näited/

Selliseid näiteid võib tuua lõputult. Aga ka veetilgast piisab, ka veetilgas peegeldub maailm. Niisiis, nendes näidetes lauldi püüdlikult noote. Regilaulus aga noote ei ole. Noot on fiktsioon. Tõde on ainult ehedas lauldavas laulus. On häälikud, silbid, sõnad. Püüdsin viie päeva jooksul seda teile selgitada.

Milline on moraal?

Tuleb kinni haarata ehedast traditsioonist. Tuleb kinni haarata traditsiooni tegelikest kandjatest. Kuulata selle antoloogia (näitan) laulikuid. Kuulata hoolikalt, kuulata hääldamist, hingamist. Vale oleks arvata, et see materjal on museaalne, aegunud. Keel on meil sama, keelel on oma struktuur, meloodika ja rütmika. Välted on ikka välted ja diftongid ikka diftongid. Kiri ja noot olgu kutsutud asendama pärimuslikku kuulmis- ja kooslaulmiskogemust. Ehe traditsioon pakub veel ühe tunnusjoone regilaulude, eriti just lüro-eepiliste ja müütiliste laulude laulmisel (jälle ma ei ütle : ettekandmisel, kuigi selles laululiigis võiks selline määrang isegi lubatav olla). See on nende laulude eepiline rahu, demiurgi pilk jutustatavale, neutraalne emotsioon. Ei mingit tundeliigutuse väljamängimist. Uurijad kinnitavad küll paljudel juhtudel laulikute sisemist erutust selliste lugude puhul, kuid see on väga kaugel teatraalsetest tundepaisutustest, see on introvertne, nagu vist kogu eesti kultuur. Eesti eeposele ei ole omane näitlev, etlev, niinimetatud ilmekas esitus, mida on nõutud kõikidelt luulelugejatelt kõikides koolides kõikidel maadel ja aegadel.

Kas kuulame mõne lüroeepilise laulu?
CD Eesti rahvamuusika antoloogia II : 26, “Suisa suud”
(+ projektsioon: tekstiraamat lk 170-171)
CD Eesti rahvamuusika antoloogia II : 27, “Mehetapja” (Maielaul)
(+ projektsioon: tekstiraamat lk 172-173-174)
CD Eesti rahvamuusika antoloogia II : 28, “Tütarde tapja”
(+ projektsioon: tekstiraamat lk 174-175-176)
CD Eesti rahvamuusika antoloogia II : 31, “Venna sõjalugu”
(+ projektsioon: tekstiraamat lk 181-182)

CODA

Regilaul on impersonaalne, kõikehaarav võimas kultuur. “Vägi” peitubki selles “regilaulukõiksuses”, mitte isikupärastes haaravates interpretatsioonides. Liigne tähelepanu väljapaistvatele laulikutele varjab kultuuritervikut, mis laiub meie kõigi kohal.

Lõpetuseks mängin teile algusosad oma kantaat-balletist “Eesti ballaadid”. Jälgige, kuidas olen mõningaid regilaulureegleid austanud ja järginud ja teisi seadusi ignoreerinud. Struktuuri säilitanud, aga emotsioone paisutanud:

CDR Eesti ballaadid:
Proloog
“Karske neiu”
Epigraaf I

/tsitaadi lõpp/

* * *

Tsiteeritud Veljo Tormise kodulehelt www.tormis.ee - vt. lähemalt

© Krista ja Raivo Sildoja, MTÜ Virbel, Rasina küla, 64618 Mooste vald, Põlvamaa, tel: +372 55 31 478